TUND JEAN VANIER´GA               

Teresa Pirola

Arvatavasti võib ta piinlikkust tunda kuuldes mind seda ütlemas, kuid kohtumine Jean Vanier´ga on nagu kohtumine elava pühakuga. Oma elu jooksul on mulle osaks saanud õnnistatud privileeg lähemalt tuttavaks saada Ema Teresa, Paavst Johannes Paulus II, ja rohkelt vähem tuntud,kuid erakordselt pühade inimestega; ometi eiole ma kunagi sattunud pühaduse ligidusse  nagu Jean Vanier.

    Jagasin seda kohtumist hulgakese katoliku meediategelastega. Vanier, tulles ilmselt oma viimaselt avalikult visiidilt Austraaliasse, astus maha lennukilt Pariisis ja näis olevat väsinud kuid lahke, reserveeritud kuid sõbralik, kui ta vastas meie küsimustele. Pikk, kõhetu, hõbehalli peaga mees oma seitsmekümnendate eluaastate keskel, Vanier võtab poosi, mis meenutab mulle  väärika riigimehe ja mängutujulise, maheda püha Nicolause kuju ühendust. Tema käitumises on määratu jõud: intellektuaalne tugevus, tarkus ja karakter. Kuid samuti jab mulje, etta võib olla kärme nägema elu helgemat poolt, ja mõistagi on Jean´il suurepärane huumorimeel.

    Loomulikult tulime me ajakirjanikena lagedale kindla, koguni palvemelse, hästimõeldud agendaga: intervjueerida seda meest oma vastavatele väljaannetele. Kuid kui ta asub avama oma vaatenurka, hakab pastakas vajuma, küsimused kuivavad kokku. Kõik,mida sa teha tahad,on üksisilmi talle otsa vaadata ja öelda, ‘Toidamind.’ Tunned end Maarjana (Marta õde) istumas Jesuse jalgade juures. Väljaarvatud see, et ma ei suda kujutada Maarjat ette  hullumeelselt märkmeid kribamas. Kuidnii se tundus, see ‘intervjuu’ püha mehega, üksik mees, kes  pühendas viimased nelikümmend aastat oma elust L’Arche kogukondade ja liikumise Usk ja Valgus arendamisele, kus vaimupuuetega inimesed saavad elada väikestes peremajapidamistes ja olla toetatud armastusest ja kogukonna võrgustikust.

    Mõnes mõttes ei tee Vanier asju ajakirjaniku jaoks kergeks. Ta on inimene, kes enesest rääkimisel on  tõrges, kes eiole huvitatud poliitikast või vaidlust äratavaist teemadest. Kelle avaldused armastusest ja rahust võivad koos näida tüütult  “endast-mõistetavad”. Kuid sellest loobudes sa hakkad nägema palju enamat. Siin on mees, kes mingil sügavamal tasandil haarabtähendust ‘kirik; ta on näinud, elanud, kannatanud ja rõõmustanud tõeks selle kauni Pauluse lause ‘ihuliikmed,mistunduvad nõrgemad, on hädavajalikud’ (1 Kr 12:22) jakuidas nendeta eiole võimalik tegelik kogudus. Sõnumi selgus ja lihtsus aga eelkõige sõnumitooja ehtsus on, mis sind”tabavad”.

 Mison siis sõnum? Põhiliselt vabadus, mis tuleb armastuse kaudu. Liitudes kogukonnaga, ollesvõimeline jagama üksteisega meie ainulaadse loo rõõmu ja piina, kuid omaks võttes ka teiste haavatavust, avastame hirmust vabanemise ja eluküllasuse, mida pakub meile Jeesus. Neil ühiskonna väärtustest lähtuvalt ‘nõrgaks’ peetutelon moodus lammutada meie deemoneid ja välja joonistada headust. Vaata vaid,kuidas väikelaps muudab terve ruumi täie täiskasvanuid. Pane tähele kaastunde ja leebuse eriomadusi, mis arenevad lastes, kes kasvavad üles koos vaimupuudega õe või vennaga. Need “väikesed” on Jumala õpetajad, näidates, et nõtruses on vägevus, taip, rõõm; ja nii palju meie ühis-kondlikust progressist – isegi Kirikus – keerleb pealispinnal kontrolli, punktiarvestuse, tugevam, parim, „õige“ olemises, lõppkokkuvõttes teistega kohtumõistmises ja võistle-mises.

    ‘Oleme kaotanud küpsuse mõiste,’ ütleb Vanier. ‘Peame endilt küsima: kas õpetame inimesi olema autonoomsed või olema küpsed? Inimlik küpsus tähendab areneda võimes armastada vabalt, armastama teisi ilma neid omamata. Inimesed saavad areneda ainult siis, kui nad teavad , et neid armastatakse vabalt, et nad on hinnalised Jumala silmis. Selles seisneb suur paradoks, et kui läheme väljatõugatute juurde, tuleme tagasi muutunutena.’

    Kõike seda võiks võtta lootusetu idealismi pähe, peale ühe asja. Unistus on juba täide viidud tõeliste inimeste eludes. Iga päev avastavad inimesed üle maailma L’Arche ja Usk ja Valguse võrgustikes endi jaoks selle muutuse,mis leiab aset elu jagamisest vaimupuudega inimestega, nendega,kes ühiskonna silmis on katkised võiisegi väärtuse-tud. Muidugi ei ole kogukonnaelu piknik. Kuid just siin on asja mõte. Kogukond on teekond, tihtilugu valulik, kui  fassaad on lammutatud, kingitused on  lahtipakitud ja ehtsad suhted võltsitud, kuigi puudulikult.

  Edasi on selge, et Vanier’ inimsuhetele keskendunud visioonil on ülemaailmne tähendus. ‘L’Arche kese on erinevuse lahke vastuvõtmine,’ ütleb ta, mitte midagi muud kui teine-teise erinevuste kartmine ei toida vihkamist ja sõda. ‘L’Arche toob välja kõige ilusama inimeste juures. Mis on aga kõige ilusam inimeses, see on tema kaastunne. Te näete seda looduskatastroofide puhul nagu maavärin, kuidas inimesed nii heldelt koonduvad aitama.’ Väljakutse, nagu Vanier seda näeb, on viia laiali visioon instinktiivsest inimlikust headusest, rakendada loomulik armastuse energia inimestes sel moel, et terved pere-konnad, kogukonnad/kogudused, linnad ja rahvad saavad selle läbi muudetud. Kaastunde tee on rahu tee.

      ‘Mind kohutab nähes nii paljude inimeste juures vajadust püsida institutsionaalse Kiriku juures,’ ütleb ta. ‘Milleks saada kinnistatud mõne kindla piiskopi või eraldiseisva struktuuri kitsendustesse? Mis siis, kui mõned piikopid tekitavad peavalu? See on vaid inimlik. Nad ei ole kõik sellised. Peame  lähtuma oma vabadusest, vabast struktuurist. Miski ei peata sind avamast oma südant võikodu tõrjututele. On küllalt teid edasiliiku-miseks, ilma et oleks vaja teisi inimesi jalust maha joosta.’

     ‘Puhtus on selle tunnistamine, et me kõik oleme kaunis korratud/räpased,’ vastab ta. ‘Suurte pühakute pühadus põhineb faktil, et nad teadsid segadusest oma eludes.’

‘Jaa,’ mainib keegi. ‘Ülestõusmissõnum tähendab, et elu koosneb verest ja soolikatest…’

‘…ja et me oleme armastatud keset seda kõike,’ tuleb Vanier leebelt tagasi, nagu alati on ta sõrm kindlalt evangeeliumi pulsil.

    Kuna meie kohtumine läheneb lõpule, tuleb viimane küsimus: ‘Jean, kui trükivalgust ei näeks midagi muud peale ainsa, mis oleks see üks ja ainus sõnum, mida tahaksid näha trükis ilmumas?’

    ‘Kaks asja,’ ütleb ta mõtlemata. ‘Esiteks, meil tuleb aidata inimestel avastada, kui ilusad nad on. Teiseks, meil tuleb aidata inimestel uskuda uskumatusse. Meil tuleb astuda  läbikäimisse nende puudega inimestega, et me ise saaksime tervendatud.’

Valitsevatest normidest erinevamat elustiili on meie päevil raske ette kujutada.

Mis on L’Arche?

L’Arche on oikumeeniliste ja uskudevaheliste kogukondade ühendus mis kannab vaimu-puudega inimesteleest hoolt perekonna-tüüpi kodudes, mõnelpool on ka koolid ja töö-kohad. L’Arche sai alguse 1964 Prantsusmaal, kui Jean Vanier kutsus Raphael Simi ja Philippe Seux, kaks vaimupuudega meestkohalikust hooldekodust, endaga elama sõpruse ja võrdsuse vaimus. Tänasekson üle maailma 125 kogukonda. Austraalias, kus L’Arche pühitseb oma 25.aastapäeva, on kogukonnad Sydneys, Canberras, Hobart´is ja Brisbane´is koos alles formeeruva projektiga Melbourne´is.  

L’Arche’s sõsarorganisatsioon, Usk & Valgus, mille Jean Vanier and Marie Helene Mathieu asutasid, on Austraalias samuti juba 25 aastat aktiivne olnud. Kuigi see ei toimu kodudes, pakub Usk ja Valgus toetavat suhtevõrgustikku nii, et puuetega inimesed, nende perekonnad ja sõbrad võivad regulaarselt kohtuda palveosaduses.

Lõpumärkus

Hiljutises kirjas L’Arche kogukondadele üle maailma ütles Jean Vanier:

“Kui me oleme tugevad, saame hakkama üksinda. Kui me tunneme end nõrgana, siis kogeme kaotust ja ängi, oleme teadlikumad oma vajadusest Jumala, teiste, kogukonna järele. Mõistan üha enam, et tähtsaim on vaid uus armastusekäsk,mille Jeesus meile andis: ‘Armastage üksteist nagu mina armastasin teid’. Kasvagu igaüks meist…selles armastuses.”