Üle 40 aasta tagasi, 1968.aastal pöördus prantsuse abielupaar, Gerhard ja Camille oma koguduse poole. Nad tahtsid ühineda palverännakuga Lourdes´i, linna Prantsusmaal, kuhu inimesed üle kogu maailma palvetama kogunevad.


Gerhardil ja Camille´il oli 2 poega, Loic ja Thaddée. Mõlemad raske puudega. See tähendab, et nad ei osanud rääkida ega saanud palju aru. Nad ei suutnud minna. Vanemad olid väga üksildased. Nad olid ka väga väsinud. Nii nad läksid kirikusse, kuhu nad kuulusid, et ühinda palverännakuga Lourdes´i. Nad tahtsid minna Lourdes´i koos Loic´i ja Thaddee´ga, paluda Jumalat aidata neid nende eludes. Kui nad tulid kirikusse, mõistsid nad, et ei saa ühineda palverännakuga, sest neil oli 2 alaarenenud last. "Miks me ei saa võtta Loic´i ja Thaddée´d kaasa", küsisid nad koguduselt. "Nad on teistsugused. Nad ei saa aru, mis toimub. Ka võivad nad segada teisi inimesi." Vanemad olid väga ärritunud seda kuuldes, kuid nad otsustasid minna niikuinii.


Lourdes´i hotellis ei tohtinud nad süüa koos teistega. Nad pidid sööma oma toas. Kui nad läksid Lourdes´is välja, võisid nad kuulda inimesi ütlevat: "Kui kellelgi on sellised lapsed, peaksid nad koju jääma". Nad läksid tagasi oma külla ja oli pettunud ja kurvemad kui kunagi varem. 


Mõne aja pärast kohtusid Camille ja Gerhard Jean Vanier-nimelise mehega ning neiuga nimega Marie-Helene Mathieu. Kui Jean ja Marie-Helene olid kuulnud kõike kurja, mida nadolid kogenud oma koguduses ja Lourdes´is, otsustasid nad, et teevad midagi selle pere ja teiste pereliikmete heaks, kes on samasuguses olukorras. Nad hakkasid mõtlema palverännaku korraldamisele Lourdes´i sellistele inimestele, nagu Loic ja Thaddée ja nende vanemad. Nad võiksid ka kutsuda sõpru, nii et perekonnad ei oleks üksi. Seda hakati korraldama väikestes gruppides Prantsusmaal ja paljudes teistes riikides. Need rühmad koosnesid vaimupuudega inimestest, nende vanematest ja sõpradest. Nad kohtusid regulaarselt, et üksteisega tutvuda, koos palvetada ja palverännakut Lourdes´i ette valmistada. 


Lõpuks kogunes palverännakuks kokku 12.000 inimest. Elanikud Lourdes´is kartsid nii suure hulga puuetega inimeste tulekut. Kuna linnast voolab läbi jõgi, muretsesid linnaelanikud väga, et  keegi Usk ja Valguse liikmetest jõkke ei kukuks. Omanikud sulgesid restoranid, kohvikud ja kauplused. Suurel Reedel, 9. aprillil 1971.a. tuli 12000 inimest Belgiast, Kanadast, Taanist, Inglismaalt, Walesist, Šotimaalt, Prantsusmaalt, Luksemburgist, Hispaaniast ja Šveitsist. Kolme päeva jooksul elas üheskoos 12000 inimest. Nad said kogeda kogukonna osadust. Nad võisid jagada oma kurbust ja rõõmu teistega. Tasapisi avasid poepidajad ja restoraniomanikud uksi, esialgu vaid praokile ja siis täielikult. Oodatud halba ei olnud juhtunud. Inimesed olid vapustatud nähes puuetega inimesi ja nad ei olnud nii hirmunud enam.


Kui palverännak jõudis lõpule, hakkasid inimesed küsima: „Mida me peaksime nüüd tegema?" Nad tundsid vajadust selle kõige järele, mida nad olid kogenud Lourdes´is. Nad tundsid vajadust koguneda ka pärast palverännakut. Pealegi tekkis ka täiesti uusi gruppe lisaks nendele, mis olid moodustatud enne palverännakut. Sel moel sai alguse Usk ja Valgus.

 

Aslaug Espe

AD 2004